"Laulude raamatus" esineb inimlikkus sõnana, mis tähistab üliku armulikku ja hoolitsevat suhtumist teistesse inimestesse, eeskätt oma alamatesse. Sellele viitab ka kirjamärgi kuju, mis koosneb kahest osast: inimene ja kaks, vihjates tähendustele ‘kaks inimest, inimeselt inimesele, inimene teiste inimeste seas’ jne. Konfutsius andis inimlikkuse mõistele uue ja universaalsema sotsiaaleetilise tähenduse, mille kohaselt see on eetiline imperatiiv suhtuda kõikidesse inimestesse nagu iseenesesse, olenemata kellegi päritolust ja tähtsusest, s.t mõistmise ja armastusega. "Vesteid ja vestlusi" määratleb inimlikkust väidetega: “armastada inimest”; “vaid inimlik / suudab armastada inimest / suudab vihata inimest”; “mida ei soovi enesele / seda ära tee teistele”. Inimlikkus iseloomustab eeskätt õilsat inimtüüpi: “õilis / ärgu jätku inimlikkust”. Inimlikkuse avaram tähendus on inimeselikkus üldse, hõlmates kõike seda, mis eristab inimest loomast: kultuuri, haridust, kombeid, õiglustunnet jm, nagu väidab teine varajase konfutsianismi tekst "Keskmine tavaline": “inimlikkus / see on olla inimene /ligimeste lähedus / teeb selle suureks”. Inimlikkus on arendatav ja kasvab välja peresuhetest, mis toetuvad pojalikkusele ja vennalikkusele, nagu väidab "Vesteid ja vestlusi": “pojalikkus vennalikkus / küllap vist inimlikkuse juur”.
