Konfutsius võttis esimesena Hiina mõtteloos kasutusele kulu (hn dao) kui üleüldist korda ning asjade loomulikku käiku tähistava mõiste. Tema õpetuses olid inimese kõrval kesksel kohal ühiskond ja riik. Konfutsiuse nägemuse järgi on ühiskond ideaalselt korraldatud siis, kui kogu taevaalune, s.t Hiina, kuulub ühe valitseja ehk taevapoja valitsuse alla. Samas ei tohiks taevapoeg liigselt sekkuda ühiskonna kulgu. Inimesed peavad elama kommete ja eetiliste põhimõtete najal. Nad peavad olema kuulekad õilsatele ametnikele, kes juhivad riiki ja rahvast leebelt, rakendades mitte niivõrd karistusi, kuivõrd eeskuju. Inimliku eetika, riigi ja ühiskonna ülesehitus algab perekonnast, pojalikkuse ja vennalikkuse kasvatamisest. Konfutsiusele järgnenud sajanditel tekkis Hiinas palju õpetusi, mis otsisid vastuseid samadele küsimustele: kes on inimene, mis on inimese koht ühiskonnas ja riigis ning missugune peaks olema ideaalne riik. Koolkondade ja mõttesuundade rohkuse järgi hakati seda aega hiljem nimetama saja koolkonna ajastuks. Mitmed toonased koolkonnad (taoism, moism, legism jt) suhtusid Konfutsiuse õpetusse kriitiliselt, pidades seda liiga elitaarseks, mis hoolivat ainult õilsatest ja suhtuvat halvustavalt lihtinimestesse. Konfutsiuse järgijadki ei olnud ühel meelel ning jagunesid mitmesse koolkonda. Lühiajalises Qini keisririigis (221–207 e.m.a) püüti konfutsianismi julmade repressioonidega täielikult välja juurida, kuna selles nähti totalitaarse riigikorra potentsiaalset õõnestajat, kuid see ei õnnestunud.
