Laulude raamatus on kokku 305 laulu, mis on koondatud kolme tsüklisse: "Maakohtade tavad" (hn guofeng ‘riikide tuuled’), "Oodid" (hn ya) ja "Hümnid" (hn song). Esimene osa sisaldab autentseid rahvalaule, mis pärinevad I at keskpaigast e.m.a Hiina erinevatest piirkondadest. Teises osas on Zhou dünastia (11. saj – 256 e.m.a) legendaarsete rajajate Wen Wangi ja Wu Wangi ning teiste ülikute kangelastegudest pajatavad lugulaulud. Laulude raamatu kõige vanemaks osaks peetakse kolmandat, II at lõpust e.m.a pärinevat rituaalsete pühade hümnide kogumikku. Laulude raamatu taoliste kogumike varasemad versioonid võisid kujuneda juba I at keskel e.m.a Hiina osastisriikide valitsejate õukondades. Pärimuse järgi osales Laulude raamatu koostamisel ka Konfutsius. Lõplikult kanoniseeriti see aga alles Hani ajastu (256 e.m.a – 220 m.a.j) algul. Konfutsianismi traditsioonis tõlgendatakse selle tekste rangelt moraalses ja didaktilises võtmes kui Konfutsiuse kommete õpetuse metafoore.
