Sansaara ja selle ületamise ning ümbersündide ahelast vabanemise idee on keskne nii hinduismis, džainismis kui ka budismis. Kosmoloogilisest aspektist vaadatuna on sansaara idee seotud ettekujutusega maailmade perioodilisest tekkimisest ja hävimisest. Veedades sansaara mõistet ei esine; see kujunes välja brahmanismis, kuid ei ole ilmselt algupäraselt aarja päritolu. Budismis mõistetakse sansaarat alati individuaalsena, mis tähendab, et seda ei saa samastada maailmaga. Sansaara lõpp on nirvaana ja see on samuti individuaalne. Sansaara mõiste mütoloogiline aspekt seondub kuue olemasolu valdkonnaga, mis on seotud kannatusega. Kogu sansaara kujutab endast suletud süsteemi: pärast surma sünnivad olendid uuesti kas samas, paremas või halvemas vallas, vastavalt nende poolt tehtud tegudele (skr karma). Nt see, kes on praeguses elus inimene, võib sündida uuesti inimesena, seejärel aga põrguasukana, pärast seda saada preetaks, loomaks, asuraks või jumalaks. Ümbersündide ahel on alguseta, kuid sellel on lõpp, milleks on nirvaana. Nirvaanasse võivad jõuda ainult inimesed, seepärast peetakse sündimist inimesena eriti soodsaks, kuigi jumalate elu on õnnelikum ja eluiga pikem. Nirvaanat peetakse väljaspool s-süsteemi asuvaks ja neil puudub omavahel põhjuse-tagajärje seos. Sellegipoolest peavad budismi mütoloogilised ettekujutused võimalikuks nirvaanaolendite ilmumist sansaarasse ja seal toimimist: nt ilmuvad dhjaanibuddhad sansaaras bodhisattvate ja maiste buddhadena. Ülima tõe seisukohalt on sansaara ja nirvaana teineteisest lahutamatud.
