Brahmanism on lääne päritolu nimetus, mis tuleneb braahmani mõistest ning mõnes käsitluses mõeldakse selle all ka veedade usundit. Nagu sellele järgnenud hinduism, oli ka brahmanism pigem erinevate uskumuste, õpetuste ja mõttesüsteemide kogum, mida ühendas veedade pühakspidamine ja braahmanite keskne osa usutalitustes. Brahmanismi perioodil kujunesid välja India mõtteloo klassikalised tekstikogumid braahmanad, aranjakad ja upanišadid. Braahmanad on eeskätt veedade kommentaarid, mis sisaldavad skolastilisi arutelusid sõnade ja rituaalide tähenduse üle ning põhjendavad braahmanite ülimuslikku seisundit ühiskonnas. Upanišadid esindavad uut filosoofilist mõtlemist, mis oli veel üsna tihedalt seotud mütoloogilise mõtlemisega. Arenes välja idee aatmanist ehk isikulisest hingest, mis sansaaras üha uuesti sünnib, sõltuvalt eelnevatest tegudest ja teoviljast e karmast. Õpetuse järgimise eesmärgiks on sansaarast vabanemine (skr mokṣa), kuid iidseid riitusi ja ohverdusi ei peeta selleks enam piisavaks. Vabaneda saab vaid jooga abil, see aga eeldab eelkõige sisemist ohverdamist ja enesepuhastumist. Brahmanismis kujunes välja idee ühtsest jumalikust algest brahmanist ning samuti india ühiskonna seisuste hierarhia. Kuigi brahmanismis austati veel ka veedade jumalaid, tõusis seal esile uus põlvkond India jumalate panteonis eesotsas Šiva ja Višnuga. Brahmanismile vastanduvad uued õpetused budism ja džainism, mis astuvad vastu seisuste süsteemile ja seavad kahtluse alla aatmani e ise idee.