Sanskriti loomisele eelnenud veedade keel põhineb loodeindia iidsetel keelemurretel ja selle vanimaks allikaks on "Rigveeda" (u 1000 e.m.a). Sanskriti kirjeldas ja standardiseeris ning sõnastas selle üksikasjalikud keelereeglid Pānini oma teoses "Kaheksaosaline arutlus" (skr aṣṭādhyāyī). Klassikaline sanskrit õitses u 5. saj e.m.a kuni u 10. saj m.a.j, kuid teatud määral on see tänaseni Indias käibel õpetlaste lingua franca’na. Sanskritikeelne kirjandus on väga mahukas, hõlmates suurema osa *hinduismi religioossest ning filosoofilisest kirjandusest (braahmanad, upanišadid, smriti, šruti), eeposed, sanskriti klassikalise luule ja ilukirjanduse, hinduismi ja budismi šaastrad, mahajaana suutrad, India kesk- ja uusaegsete õpetlaste teosed. Mahajaana suutrates tuleb sageli ette klassikalisest sanskritist mõnevõrra hälbinud kõnekeelelähedasi vorme ja keelendeid ning mõjutusi praakrititest, mistõttu nende keelt nimetatakse tänapäeval ka budistlikuks hübriidsanskritiks.