Budismis mõistetakse viimaste all eelkõige meeleplekke, mis põhjustavad tegusid ja teovilju ning pidevat sündimist ühes kuuest olemasolu valdkonnast. Nirvaanasse saab jõuda virgumise kaudu, kuhu juhatab Buddha õpetus. Mittebudistlikes õpetustes jõuab nirvaanasse ka jooga või askeesi kaudu. Abhidharmas on nirvaana kas ainus kokkupandamatu (skr asaṃskṛta) seadmus või siis üks kahest koos ilmaruumiga. Nirvaanat iseloomustatakse ka mõiste „ülemaine“ (skr lokottara ) kaudu, kuna selles ei ole midagi maisele (skr laukika) olemasolule omast. Tehakse vahet kaht tüüpi nirvaana vahel. Esimest tüüpi on jäägiga (skr sopadhiśeṣa) nirvaana, mis iseloomustab teadvuse kõrgeimasse seisundisse jõudnud isikut, kes ometi jätkab olemasolu sansaaras. Teist tüüpi on jäägitu (skr nirupadhiśeṣa) e täielik nirvaana (skr parinirvāṇa), millesse eluajal nirvaanasse jõudnud olend (nt buddha) jõuab lõplikult maisest elust lahkudes. Mahajaanas, eriti madhjamaka koolkonnas väidetakse, et ülima tõe seisukohalt ei ole nirvaanal ja sansaaral vahet. Kõrgeima taseme bodhisattvad jõuavad teadvuseseisundisse, kus nad on võimelised minema nirvaanasse, kuid jäävad kaastunde tõttu sansaarasse, et tegutseda kõikide olendite hüvanguks. Hinduismis käsitletakse nirvaanat ühinemisena ülima jumalaga ja selle sünonüümiks on vabanemine (skr mokṣa).