Vanim mahajaana suutra on Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra (2. saj e.m.a – 1. saj m.a.j), milles on esmakordselt esitatud mahajaana bodhisattva kontseptsioon, seadmuste tühjuse ja ületavate toimingute õpetus. See suutra nimetab Buddha õpetust sisaldavate tekstide kogu seadmuseihuks (skr dharmakāya) ning kutsub säilmete kummardamise asemel üles austama ja levitama kirjalikku teksti. Mahajaana suutrad panid Indias ilmselt aluse budismi pühakirja levimisele kirjalikul kujul, kuna varem domineeris mungakoguduste sisene pärimuse ja tekstide suulise edasiandmise vorm. Siiski tuginesid ka need üsna pikaajalisele suulisele traditsioonile. Teised varajased mahajaana suutrad, mis pärinevad tõenäoliselt 1.–2. saj, on Kāśyapaparivarta, Gaṇḍavyūha-sūtra, Daśabhūmika-sūtra, "Lootossuutra", Vimalakīrtinirdeśa-sūtra, Sukhāvatīvyūha-sūtra ja Samādhirāja-sūtra. Hilisematest (3.–5. saj) tekstidest on olulisemad "Teemantsuutra", "Südasuutra", Laṅkāvatāra-sūtra, Saṃdhinirmocana-sūtra ja Suvarṇaprabhāsa-sūtra.
