Koolkonna tegelikuks rajajaks oli Zhiyi, kuid hiljem kinnistati talle tiantai kolmanda patriarhi tiitel, kuna esimeseks patriarhiks peetakse Huiweni (surn u 550) ning teiseks viimase õpilast ja Zhiyi õpetajat Nanyue Huisid (515–577). Tiantai aluspühakirjaks on "Lootossuutra", mida tõlgendatakse Zhiyi seletuste ja kommentaaride valguses kui Buddha sõna kõrgeimat väljendust. Tiantai'le on omane budismi käsitlemine hierarhiliselt järjestatud õpetuste süsteemina ning rangelt formaliseeritud meeleharjutuste rakendamine. Tiantai koolkond Hiinas hääbus 9. saj keskpaiku, mil budism sattus tagakiusamise alla, kuid taastati 10. saj korea munkade abil. Koreas oli koolkonna õitseaeg 12. saj lõpus, mil selle juhiks oli Ŭich´ŏn (1055–1101). Jaapanisse viisid tiantai õpetuse juba 8. saj hiina mungad, kuid koolkond sai tendai nime all väga mõjukaks tänu Saichōle, kes rajas ka selle keskuse Kyōto lähedal Hiei mäel. Pärast tagakiusamisi 16. saj tendai mõju vähenes ning see jäi puhta maa, Nichireni koolkonna ja zen’i varju.
