Avataṃsaka-sūtra loodi arvatavasti ajavahemikus 1.–4. saj algupäraselt sanskritikeelsena Indias, võimalik, et osaliselt ka Sise-Aasias, kuid tervikuna on kogumik säilinud ainult hiina- ja tiibetikeelses tõlkes. Sanskriti keeles on sellest säilinud vaid kaks kõige mahukamat ja arvatavasti ka kõige vanemat osa, Daśabhūmika-sūtra ja Gaṇḍavyūha-sūtra, mis Indias ja Nepalis on tuntud omaette suutratena ning kuuluvad nepali traditsioonis üheksa seadmuseõpetuse hulka. Kogumikuna pandi Avataṃsaka-sūtra kokku tõenäoliselt 4. saj Sise-Aasias, kust levis Hiinasse. Hiina keeles on kaks Avataṃsaka-sūtra täielikku tõlget, lisaks veel eraldi Gaṇḍavyūha-sūtra tõlge. Varasem, 5. saj algusest pärit tõlge sisaldab 34 ja hilisem, 7. saj lõpust pärit tõlge 39 suutrat. 9. saj keskpaigast pärit tiibetikeelses versioonis on 45 suutrat. Eriti populaarseks sai see Hiinas, kus selle baasil tekkis 6.–9. saj õitsenud huayan’i koolkond, mis paistis silma filosoofilise analüüsi sügavuse poolest. Pealkiri tähendab ‘lillepärga, vanikut, põimikut’, mis viitab nii teksti vormile (suutrate vanik) kui ka sisule, mille rõhuasetus on üksteisega läbi põimunud lugematute maailmade ja maailmasüsteemide (nagu lilled vanikus), mikro- ja makrokosmose ideel. Avataṃsaka-sūtra's leidub suhteliselt vähe filosoofilist arutelu, rohkem kasutatakse seal kujundirohket poeetilist keelt, et kirjeldada buddhade ja bodhisattvate keskendumisseisundites kujustatud kosmilist tervikut.