võimetu kuulma või väga halvasti kuulev

• omadussõna

(millegi suhtes) osavõtmatu või ükskõikne

(millelegi reageerimise, tunnete väljendamise kohta:) osavõtmatu, ükskõikne, vähese innukusega

(valu kohta:) mitte eriti äge, selline, mis annab (pidevalt) tunda

(meelte, aistingute, vaimsete võimete kohta:) nõrk, teravuseta, terasuseta

(hääle, heli kohta:) kõlatu, mitte eriti selgesti kuuldav

(seest) täis või kinni olev, läbiulatuva avata, selline, kus liikumine või läbipääs on takistatud

(helide, häälte kohta:) madal, kõlatu, tuhm

(hääle, heli kohta:) tumeda, summutatud pehme kõlaga

(helide, häälte kohta:) tume, summutatud

(hääle, heli kohta:) tuhm ja kõlatu

(hääle või heli kohta:) kume, sünge

(heli, hääle kohta:) tumedalt, mahedalt kõlav, väikese võnkesagedusega

(hääle, heli kohta:) kumisev, tumedalt kõlav või kajav

tuhm, mittekõlav või vähese kõlavusega

(hääliku kohta:) häälekurdude võnkumiseta tekitatud, nt [s], [t], [f]