kõnevõimet mitteomav, kõnevõimetu; (kurtuse korral:) kõneoskusetu; (loomade kohta:) võimetu häälitsema

• omadussõna

kõnevõimet mitteomav; kõnelda, rääkida mittesuutev (nt ehmatusest)

(mingi nähtuse, seisundi, tegevuse vms kohta:) hääletu, helitu; sõnatu, sõnades väljendamata

ilma sõnadeta, sõnu kasutamata; sõnades väljendamata, tumm või vaikiv

(tunnete, nähtuste, seisundite kohta:) tagasi hoitud, mitte intensiivne, mitte selgelt väljendatud või väljendunud

(tumma, kõnevõimeta olendi kohta)