Kiusatus kujutab endast tungivat soovi astuda üle mingist käsust või keelust, teha midagi lubamatut. Usulises kontekstis on kiusatus seotud Jumala tahte vastasele käitumisele ahvatlemisega, seega tähendab kiusatusele järele andmine pattu, vahekorra rikkumist Jumalaga. Piiblis on kaks suurt päästelooliselt tähenduslikku lugu kiusatusest. Esmalt pattulangemise lugu 1Ms 3, mis sai kogu inimsoole saatuslikuks, ning teiseks kiusatused, millega saatan püüdis tulutult ahvatleda Jeesust kõrbes (Mt 4:1–11; Mk 1:12–13; Lk 4:1–13). Kiusatust on nähtud kui usu proovilepanekut (vrd „ära saada meid kiusatusse” Meie Isa palves), samas kui kiusaja on kurat, kelle eesmärk on lõhkuda inimese usalduslik suhe Jumalaga. Lisaks naudingule või hüvele, mis kiusatuses inimest ahvatleb, võib kiusatus olla ka ideoloogiline, kallutades kahtlema mõnes usutões või usus tervikuna.