Mõistel puudub ühtne ja adekvaatne hiinakeelne vaste. Kitsamas mõttes tähendab neokonfutsianism 11.–12. saj õpetlaste Zhou Dunyi (1017–1073), Zhang Zai (1020–1077), Cheng Hao (1032–1085), Cheng Yi (1033–1107), Zhu Xi ja nende järeltulijate loomingut, mida hiina traditsioonis nimetatakse Songi koolkonnaks (hn songxue) või ka dao e kulgemise koolkonnaks (hn daoxue; mitte segi ajada taoismiga). Laiemas mõttes on see aga juba 8.–9. saj alanud konfutsianismi uuendamise ja taaselustamise liikumine, mis läbi Songi koolkonna jätkus ka Mingi (1368–1644) ja Qingi (1644–1911) ajastutel ning mille mõned suunad kestavad neokonfutsianismi filosoofiakoolkondadena edasi tänapäeva Jaapanis, Koreas ja Taiwanil. Songi ajastu neokonfutsianism lisas klassikalise konfutsianismi eetikale, mille aluseks olid eelkõige viis püsivat, taoismist ja budismist üle võetud põhimõisteid ja numeroloogilisi skeeme. Oluliseks said abstraktsed ontoloogilised mõisted, nagu kulg (hn dao), loomus (hn xing), süda e meel (hn xin), olemus (hn li), nähtus (hn shi), hingus (hn qi) jt. Neokonfutsianism püüdis muistsetele õpetustele tuginedes haarata ühtsesse sotsiokosmilisse tervikusse inimese, ühiskonna-riigi ja universumi ning selle kaudu põhjendada ka Hiina tsentraliseeritud keisririigi suurriiklikku poliitikat. Neokonfutsianismis tõsteti taas ausse "Kolmteistraamat" ja loodi uus kaanon "Neliraamat". Tähtsaimaks tekstiks sai "Muutuste raamat".
