Algselt tähendas märter (kr μάρτυς) lihtsalt „tunnistajat”, kedagi, kes on isiklikult midagi olulist näinud, kogenud ja uskuma hakanud ning annab sellest tunnistust sõna ja teoga. Hiljemalt 2. sajandil hakati seda sõna kristlikus kontekstis kasutama just veretunnistajate – usu pärast tapetute – kohta. Kellegi märtriks kuulutamiseks seati kolm tingimust: 1) füüsiline surm; 2) surma põhjustajad on kristliku usu vaenajad; 3) kristlikku eluviisi ja tõe eest surmaminek. Märtrina surid enamik apostleid ja paljud esimeste sajandite kristlased, keda käsitleti riigivaenlastena ja jumalateotajatena, kuna nad keeldusid tunnustamast Rooma riigi ametlikku usku. Nende kartmatus ja ind usu nimel surma minna andis paradoksaalsel moel kristluse levikule vaid hoogu. Ristimata inimene, kes surmati usu pärast, loeti ristituks oma vere valamise tõttu (vereristsed). Märtreid austati algusest peale pühakutena, varakult kujunes komme tähistada nende surmapäeva sünnipäevana ning pühitseda nende haudadel euharistiat. Hilisemal ajal laienes märtri nimetus igale isikule, kes on surmatud oma usuliste veendumuste tõttu.
Ristikirikul on veretunnistajaid olnud kõige rohkem XX sajandil, seda ennekõike ristiusuvaenulike ideoloogiate (kommunism, fašism, natsionaalsotsialism) repressioonide tagajärjel hukkunute tõttu.
