Konfutsianismis peetakse Meng Zid Konfutsiuse järel kõige mõjukamaks õpetajaks ja ta on pälvinud tiitli "teine õnnis" (hn ya sheng). Meng Zi oli pärit Konfutsiuse kodumaalt, Lu vürstiriigist (tänapäeva Shandongi provintsis), ning tema õpetajateks olevat olnud Konfutsiuse pojapoja Zisi õpilased. Meng Zi rändas palju mööda Hiinat ja peatus erinevates vürstiriikides, kuid nagu Konfutsiusel, ei õnnestunud ka temal saada püsivalt ametisse ühegi tollase valitseja juurde, et oma õpetusi ellu rakendada. Elu lõpuaastad veetis ta oma kodumaal Lus, pühendudes peamiselt õpetamisele. Meng Zi õpetussõnad, vestlused õpilaste, valitsejate ja teistega on kogutud 7-osalisse raamatusse Mengzi, mis kuulub nii "Kolmteistraamatu" kui ka "Neliraamatu" koosseisu. Meng Zi arendas edasi Konfutsiuse õpetust ideaalsest inimesest ja harmoonilisest ühiskonnast, kus tema järgi peaks kehtima inimlik valitsus (hn renzheng), mis arvestaks maksimaalselt rahva huvisid ega rakendaks karme sunnimeetodeid. Ta uskus, et inimliku valitseja alla ühineksid vabatahtlikult kõik Hiina riigid, mis lõpetaks nendevahelised sõjad. Valitseja peab hoolitsema rahva heaolu ja hariduse eest. Tegelik valitsemine riigis toimub Meng Zi järgi elitaarse mudeli järgi, kus õilsad, rakendades mõistust ja teadmisi, juhivad lihtinimesi, kes, rakendades oma kehajõudu, teevad tööd. Meng Zi inimeseõpetus tugines arusaamale, et inimese loomus on sünnipäraselt hea ja sellele on omased neli vooruslikku väge: inimlikkus, kohasus, komme ja tarkus.