Algselt õhku, udu v auru tähendav sõna sai alates I at teisest poolest e.m.a vanahiina mõttekoolkondades oluliseks natuurfilosoofia mõisteks, mille puhul võib vahet teha selle tähenduse kolme aspekti vahel. Esiteks on qi universumi kõikeläbiv materiaalne ja liikuv algsubstants. Teiseks on see ihu vedelike ja ürgolluste ringluse tasakaalu vägi, mis tagab organismi elusoleku ja tervise. Kolmandaks on qi inimese meele ja südamega seotud vägi, mis määrab ära tunnete ja tahte liikumise, olles selles tähenduses võrreldav eestikeelse sõnaga „tuju“. Neokonfutsianismis on qi seotud olemuse (hn li) mõistega. Ühelt poolt qi vastandub olemusele, teiselt poolt aga on olemuse avaldus üksiknähtustes.
