Tuntud ka nime all Amitājus (skr amitāyus ‘mõõtmatu elu’). Peamine Amitābhaga seotud kanooniline tekst on Sukhāvatīvyūha-sūtra. Enne buddhaks saamist olevat Amitābha olnud bodhisattva Dharmākara. Palju aegkondi tagasi andnud ta tõotuse luua täiuslik buddhaväli, kus kõik kannatavad olendid, kes usuvad Amitābhasse, võiksid sündida puhaste ja täiuslikena. Pärast buddhaks saamist lõigi Amitābha selle buddhavälja, mille nimeks sai Õnnemaa (Sukhāvatī), ning hakkas seda valitsema. Teises Amitābhaga seotud tekstis, Amitāyurdhyāna-sūtra’s, kirjeldatakse 60 keskendumisviisi, mille abil on võimalik jõuda Amitābha buddhaväljale. Amitābha kultus tekkis tõenäoliselt esimestel sajanditel m.a.j Indias, millele viitavad mitmed varajased mahajaana suutrad, samuti Nāgārdžuna ja Asanga teosed ning Hiina rännumeeste teated. Hiljem levis Amitābha kultus eriti Jaapanis, kus teda tuntakse Amida nime all ja usutakse, et nembutsu pidev kordamine aitab sündida Õnnemaal. Viie dhjaanibuddha seas on Amitābha lootose perekonna pea. Dhjaanibuddhade mandalas asub ta läänes, on punast värvi, istub mõtluspoosis (skr dhyānamudrā) paabulinnutroonil, hoides käes almustekaussi. Tema pradžnja on Pāndaravāsinī ja teda esindab bodhisattva Avalokitešvara . Maailma ilmus ta Šākjamunina. Amitābha kultuse vadžrajaana vorm on levinud Tiibetis ja teistes tiibeti budismi maades; tema maiseks kehastuseks peetakse pantšen-laamat.
