Hiina budismi eri koolkondades on loodud mitmesuguseid puhaste maade hierarhiaid, alates tavalistest sansaaraolendite maailmadest, kus buddhad alles kuulutavad seadmust ja suurem osa olendeid ei ole veel virgunud, kuni täiuslikult puhaste buddhaväljadeni, kus kõik on virgunud ega toimu enam ümbersünde. Puhta maa koolkond (hn jingtuzong; jp jōdoshū), millel Hiinas tegelikult ei ole kindlalt piiritletud järgijaskonda ega õpetusliine ning mida pigem peaks vaatlema erinevaid koolkondi läbiva õpetusena, hakkas kujunema 5.–6. saj. See põhineb peamiselt Sukhāvatīvyūha-sūtra’l ning selle esimeseks patriarhiks peetakse Hui Yuani (334–416). Puhta maa õpetuse järgijad arvavad, et usu ja pühendumuse teel on võimalik ümber sündida Amitābha buddhaväljal, kusjuures eriti oluline selle eesmärgi saavutamiseks on pidev ja pikaajaline nembutsu (hn namu amituo fo; jp namu amida butsu) lausumine. Ka Jaapani nn puhta maa budism on pigem mitme koolkonna või rühmituse kogum, millest olulisemad on Hōneni (1132–1212) rajatud jōdoshū, Shinrani (1173–1262) rajatud jōdo shinshū ja Ippeni (1239–1289) rajatud jishū. Tänapäeva hiina humanistlikus budismis tõlgendatakse puhta maa mõistet psühholoogilises ja sotsiaalses kontekstis. Selle pooldajad väidavad, et budistlik haridus, meeleharjutused, heategevus, sotsiaaltöö ning üldse aktiivne tegutsemine ühiskonna heaks puhastavad inimest ja tema sotsiaalset keskkonda ning kujundavad sel moel inimühiskonda ümber puhtaks maaks budistlikus mõttes.
