Sikhide usutunnistuse järgi on olemas üks jumal, keda nimetatakse paljude nimedega ja keda peetakse tõeliseks õpetajaks (pn satgurū). Jumala hääleks koguduse seas olid kümme õpetajat, kelle asemel nüüd toimib pühakiri. Pühakiri sisaldab kõikide gurū’de õpetusi. Sikhide jumal ei kehastu siin maailmas ja Gurū Nānak õpetas, et jumal annab endast teada, kui austada ja lausuda tema nime, samuti laulda pühakirja värsse. Seetõttu nimetatakse sikhismi ka nime teeks (pn nāmmārga). Inimene peab leidma jumala iseeneses ja väliseid rituaale pole vaja. Nānaki õpetust ei ole õige pidada hinduismi ja islami sulamiks, nagu vahel tehakse. Küll aga on islam mõjutanud hilisemat sikhide kogukonda. Üldise maailmapildi ja sellega kaasnevad mõisted, nagu tegu ja sansaara, on sikhism üle võtnud hinduismist. Jumala kujutamine pildil on keelatud, samuti on keelatud loodusnähtuste jm objektide kummardamine. Kuna iga sikh peab lugema pühakirja, siis pole sikhismis eraldi vaimulike seisust. Sikhism ei tunnista seisuseid ega kaste ning annab naistele võrdsed õigused meestega. Tegelikkuses kastivahesid teatud määral siiski arvestatakse, eriti maapiirkondades ja abielu puhul, ning naiste seisund ei ole alati meestega võrdne. Enamik sikhe elab ka tänapäeval endiselt Pandžabi aladel. Sikhid on ühiskondlikult aktiivsed ja nende mõju Indias on üsna suur. Suur osa sikhe, kuid sugugi mitte kõik, kuulub khālsā’sse. On sikhe, kes lõikavad juukseid ja habet ning ei kanna viit k-d , samas on ka neid, kes väliselt järgivad sikhi kombeid, kuid kelle vaated ei ühti õpetusega. Kõiki sikhe hõlmavat kogukonda nimetatakse
