Draakon on Vahemere piirkonna idapoolsete maade ja aasia kõrgkultuuride kosmoloogiliste ja mütoloogiliste kujutelmade koostisosa. Samuti esineb sellele viiteid nii antiikaja ja vana-oriendi kultuuris kui piiblis. Draakonil on oma koht peaaegu kõikide rahvaste (mütoloogilises) kangelasluules ning ta ilmub kangelase vastasena, kelle kangelane hiljem võidab. Võitlus draakoniga (lohega) esineb loomismüütide alguses, aga võib ühtlasi sümboliseerida ka lõpuaegade saabumist (nagu Ilm 12: 7–9). Linnust ja sisalikust koosneva segaolendina on draakonil erinevate loomariigi esindajate omadusi: ta võib lennata (lenddraakon), ujuda (sisalikdraakon), roomata (ussdraakon, lohemadu). Kristlik draakonikäsitlus näeb draakonis kuradi allegooriat. Johannese Ilmutusraamatus (12: 9) on tal seitse pead ja kümme sarve. Piibli draakonikujutelma juuri tuleb otsida babüloonia müütidest. Nii maalikunstis kui populaarses graafikas kujutatakse kuradit tihti näiteks eksortsismi käigus draakonisarnasena seestunu kehast välja vuhisemas (Petzoldt, Hiiemäe 2010).