Erakud vaidlustasid veedade autoriteedi ja braahmanite ülimusliku seisundi ühiskonnas. Upanišadide järgijatena arendasid erakud edasi vaba mõttevahetuse ning filosoofilise arutluse traditsiooni. Erakud õpetasid ja väitlesid avalikes kohtades nagu kreeka filosoofidki; neid kutsuti ka valitsejate nõuandjateks. Erakute seas kujunesid koolkonnad, millest tuntuimad on adžiivaka ja lokaajata. Ka budism ja džainism tekkisid erakute õpetuste baasil. Budismis on erakut sageli määratletud üldnimetusena vaimset teed käivate inimeste kohta kui munga või vaimuliku sünonüüm. Nt "Dhammapadas" öeldakse: “Olgu ta isegi üleni ehteis, ent kui ta elab rahulikult, tasakaalukalt, ohjeldatult ja kasinalt ning kui ta ei kasuta olendite vastu vägivalda, siis on ta vaimulik, siis on ta erak, siis on ta munk.” Võimalik, et erakute traditsioon on mitte-aarja päritolu ja seostub kas Induse kultuuri religiooniga või mõne muu aarjalaste eelse India vaimse traditsiooniga, mis tähtsustasid askeetlust ja mõtlust.
