Kristluse ajaloos on esinenud eri tüüpi eraklaid. Esimesed eraklad olid looduslikult eraldatud paigad, kuhu erak ehitas ise endale kunstliku eluaseme või kasutas elamiseks looduslikke moodustisi, nt koopaid. Üksteise abistamiseks ja palves toetamiseks hakkasid erakmungad ja -nunnad elama teineteise läheduses. Sellistest eraklate kogumitest kujunesid välja esimesed kloostrid. Eraklad säilisid ka kloostrites: kitsamas tähenduses võib seal eraklaks nimetada kloostri territooriumil või sellest eemal asuvat eluaset, kuhu munk või nunn saab mingiks ajaks kogukonnast eralduda, ent laiemas tähenduses täidab erakla funktsiooni ka mungakong ehk kellia. Õigeusus nimetatakse vahel eraklaks ka teatud kloostritüüpi ehk skiitat.