Teateid adžiivaka kohta leidub ainult budismi ja džainismi allikates, kust pärineb ka koolkonna nimetus, mis vihjab sellele, et adžiivaka järgijad teenisid muu hulgas oma tegevusega (õpetamine, ennustamine jms) ka elatist (skr ājīva). Adžiivaka järgijad kuulutasid ettemääratuse ideed, mille järgi inimese teod ei mõjuta eriti tema saatust ja rändamist elust ellu. Ometi tegelesid paljud adžiivaka pooldajad askeesiga nagu džainistidki, uskudes, et see kiirendab lõplikku vabanemist ja jõudmist rahu seisundisse. Adžiivaka koolkond hääbus põhiliselt 3. saj e.m.a. Mõnedel andmetel võis ta Lõuna-Indias säilida kuni 14. saj.
