Igale elusihile vastab kindel eluetapp. Esimene – kasu (skr artha) – on õpilase (skr brahmacārin), teine – nauding (skr kāma) – majaperemehe (skr gṛhastha), kolmas – seadmus (skr dharma) – metsaeraku (skr vānaprastha) ja neljas – vabanemine (skr mokṣa) – erakränduri (skr saṃnyāsin) elusiht. Iga aarjalane (eelkõige braahman) pidi ideaalis neid elusihte järgima ja ellu viima: lapsepõlves olema kasin, õppima ja koguma vajalikke teadmisi; noores eas looma kodu ja perekonna ning nautima selle hüvesid; siis andma oma majapidamise üle pojale, kui tollel on juba sündinud järeltulija, ning minema metsa, et pühenduda vaimsele tegevusele; elu lõpus aga hülgama kõik siinpoolse ning elama rändava ja omandita erakuna, et pühenduda õpetusele, mis vabastab ümbersündidest. Nelja elusihi näol on tegemist traditsioonilise ühiskonna ideaaliga, kuid ka tänapäeval on neid, kes selle poole püüdlevad. Viimasele elueesmärgile – vabanemisele – võis aga pühenduda ka kohe nooruses ja Indias on läbi aegade olnud palju neid, kes juba varakult sellele teele läksid ning niimoodi ühiskonna austuse teenisid.
