Lootossuutra on loodud arvatavasti 1.–2. saj; varajaseim tõlge hiina keelde on teada juba 3. saj. Lootossuutra kuulub nepali budismis üheksa seadmuseõpetuse hulka. Lootossuutra väärtustab bodhisattva ideaali ja peab seda ainsaks teeks buddhasuseni jõudmisel. Selles kuulutatakse üht ja ainsat virgumisteed e ühe sõiduki (skr ekayāna) õpetust, millega seoses rõhutatakse vahendite valdamise tähtsust. Lootossuutra esitab kontseptsiooni buddhast, kes ei virgunud mitte alles 2500 aastat tagasi Bodhgayā lähedal Šākjamunina, vaid on virgunud juba loendamatuid aegkondi tagasi ning ilmub ikka ja jälle siia maailma, et olendeid aidata. Suutra väidab, et kõik, kes seda kuulama juhtuvad, virguvad kunagi. Lootossuutras kirjeldatakse mitmeid bodhisattvaid (Avalokitešvara, Samantabhadra, Gadgadasvara, Bhaišadžjaraadža jt), kes on erineval moel pühendunud olendite aitamisele ning kelle poole pöördumine ja kelle austamine teeb inimestele head. Lootossuutra on kuulus oma mõistujuttude ja võrdpiltide poolest, mis illustreerivad selle õpetust. Lootossuutra sai eriti populaarseks Hiinas ja Jaapanis, kus ta on mitme koolkonna alustekstiks (tiantai Hiinas, tendai ja Nichireni koolkond Jaapanis). Tiantai koolkond peab Lootossuutrat viimaseks ja lõplikuks Buddha antud õpetuseks. Nichireni koolkonna ilmalikus tiivas sai oluliseks virgumisele viivaks teguriks Lootossuutra nime austamine ja selle lausumine mantrana (vt daimoku). Eesti keeles katkendid Teet Toome tõlkes (2006, 2010).
