Sanlun sai oma nime kolme teksti järgi, milleks olid Kumāradžīva poolt hiina keelde tõlgitud Nāgārdžuna Mūlamadhyamakakārikās, tema õpilase Ārjadeva "Sajaline traktaat" (skr śataśāstra) ning samuti Nāgārdžunale omistatud "Kaheteistkümneosaline traktaat" (skr dvādaśanikāya-śāstra) (viimane on teada ainult hiinakeelses tõlkes). Kumāradžīva õpilane Sengzhao (374–414), kuulsa traktaadi Zhaolun autor, oli sanlun'i ideede peamine väljatöötaja. Koolkond ei kujunenud eriti suureks ega mõjukaks, kuna selle keskse tühjuse idee filosoofiline käsitlemine ei olnud hiina budismis kuigi populaarne. 6. saj teisel poolel levis sanlun'i õpetus Koreasse ja Jaapanisse. Koolkond hääbus pärast selle viimaseid väljapaistvaid esindajaid Falangi (507–581) ja Jizangi (549–623). Sanlun on avaldanud Zhiyi kaudu teatavat mõju tiantai koolkonnale.