Ta valis oma sünnipaigaks väikese piirkonna Põhja-Indias, kus elas šaakja hõim, vanemateks aga kuningas Šuddhodana ja kuninganna Mājā. Viimane nägi unes, et tema üska sisenes valge elevant. Seda unenägu tõlgendati kui märki, et tema pojast saab suurmees. Šākjamuni sündis Lumbinī metsasalus šaakjate pealinna Kapilavastu lähistel. Tal olid kõik suurmehe tunnused ja õpetlased-braahmanid ennustasid, et temast tuleb kas buddha või tšakravartin. Isa soovis viimast ning andis pojale vastava kasvatuse ja hariduse, tehes kõik, et too näeks ainult elu häid külgi. Šākjamuni elas hüves ja naudingutes talle ehitatud palees. Ta abiellus oma nõo Jašodharāga ning neil sündis poeg Rāhula. Paistis, et isa unistus täitub. Kuid paleest väljas käies nägi Šākjamuni nelja inimest, kes panid ta elu üle järele mõtlema. Vanuri, haige ja laiba nägemisest mõistis ta sansaara püsitust, erakuga kohtumisest aga teed vabanemisele. Šākjamuni otsustas oma senisest eluviisist loobuda, lahkus paleest ja ühines erakutega. Mõne aja pärast ta aga mõistis, et ka nende eluviis (eriti äärmuslik asketism) ei vii vabanemiseni. Seepeale istus Šākjamuni bodhipuu alla ja otsustas mitte tõusta enne, kui leiab mõistmise. Vaatamata Māra kiusamistele jõudis ta 49. päeval virgumiseni ja sai buddhaks. Ta oli siis 35-aastane.