Hinajaana seisukohalt peab buddha enne buddhaks saamist elama hulga elusid bodhisattvana, oma meelt järk-järgult puhastades ja ennast buddhaks saamiseks ette valmistades. Lugusid buddha varasematest eludest sisaldavad džaatakad ja avadaanad. Selles elus, mil tal on ette nähtud buddhaks saada, avalduvad tal suurmehe tunnused ning elu lõpus vaibub ta parinirvaanasse ehk täielikku nirvaanasse. Budismi personoloogias on buddha eelkõige õpetaja, erinedes sellega pratjekabuddhadest, kes küll virguvad, kuid ei õpeta teisi. Arhatitest erineb buddha selle poolest, et jõuab virgumisele ise, mitte teistelt kuuldud õpetuse abil. Buddhade paljususe idee tõi kaasa buddha kuju mütologiseerimise. Mahajaanas on loodud palju mütoloogilisi buddhasid, nt Amitābha, Akšobhja jt. Iga buddha loob oma buddhavälja, mida mütoloogiliste buddhade puhul kirjeldatakse ideaalsete utoopiliste maailmasüsteemidena, kus puuduvad inimlikud pahed ja kõik on virgunud või virgumas. Mütoloogiliste buddhade seas on erilisel kohal Vairotšana kui ürgbuddha, kellest lähtuvad kõik teised. Mahajaanas kujunes ka buddha kolme ihu (skr trikāya) kontseptsioon.