Legismi eelkäijaks peetakse 7. saj e.m.a elanud riigimeest ja reformaatorit Guanzid. Koolkonna rajajateks ja suurimateks autoriteetideks olid Shang Yang, Shen Buhai (u 385–337 e.m.a) ja Han Feizi. Legism keskendus tugeva riigivõimu teooriale ja teostamisele ning leidis, et see saab toimida ainult siis, kui riigis on kehtestatud kõikehõlmavad ja ranged seadused (hn fa). Ideaalseks riigiks pidas legism ühtse valitsuse alla koondatud ülitsentraliseeritud suurriiki, mida valitsetakse tõhusa ning hästi reglementeeritud administratiivaparaadi ja sõjaväe abil. Riigi tugevuse aluseks on majandus ja sõjavägi. Rangemad kavad nägid ette kogu ühiskonna organiseerimist sõjaväe eeskujul, et elanikkonda oleks võimalik tõhusalt kontrollida ja neilt makse koguda. Valitsemine peab toimuma karistuste ja autasude põhimõtet rakendades, millega kaasneb ulatusliku ringkäenduse ja üleüldise pealekaebamise süsteem. Kultuuri ja haridust peeti teisejärguliseks või isegi kahjulikuks. Õpetlasi võrreldi kahjurputukatega, keda tuleks hävitada. Legismi mudelit rakendati Qini dünastia ajal (221–207 e.m.a). Hilisemate, valdavalt *´konfutsianismi järginud dünastiate ajal alates Hanist (206 e.m.a – 220 m.a.j), legismi ametlikult tauniti, kuid tegelikult jäid paljud selle valitsemispõhimõtted Hiinas kehtima, sulandudes ühte konfutsianistliku riigiõpetusega. 20. saj rakendas legismi mudelit edukalt Mao Zedong (1893–1976) kommunistliku Hiina Rahvavabariigi poliitilise ja administratiivsüsteemi ülesehitamisel.
