Tekst oli mingil kujul olemas ilmselt juba 4.–3. saj e.m.a; seda mainitakse esmakordselt Han Feizi raamatus (3. saj e.m.a). Hani ajastu redaktsioon 1. saj lõpust e.m.a koosnes 29 peatükist (hn pian). Kuni 13. saj ringles Hiinas teose sisult ja mahult mõnevõrra erinevaid versioone. Alates Mingi ajastust (1368–1644), mil riigi taasülesehitamise ja tsentraliseerimise probleem oli mongolite valitsusaja järel taas aktuaalne, on seda korrastatud, kommenteeritud ja korduvalt välja antud. Praegu kõige autentsemaks peetav versioon koosneb 24 peatükist. 20. saj juhindus Shangi valitseja raamatust suuresti Mao Zedong (1893–1976) kommunistliku Hiina Rahvavabariigi ülesehitamisel. Raamatus esitatud majandusprogramm näeb ette riigi range kontrolli all toimivat põllumajandust, kus lisaväärtus läheb maksudena riigile ja vabaturu osa on viidud miinimumini. Põllumajandustoodangu ja selle kaudu riigi jõukuse suurendamisel nähakse olulist osa uudismaade ülesharimisel. Riigi- ja ühiskonnaelu korraldus põhineb rangelt seadusel (hn fa). Seaduse väljakuulutajaks ja kehtestajaks on absoluutse võimutäiusega keiser. Riigivõimu täideviivaid ametnikke juhitakse ja kontrollitakse karistuste ja autasude oskusliku rakendamise abil. Kogu ühiskond on jaotatud sõjaväe eeskujul üksustesse, mille seas väikseim on viiest majapidamisest koosnev üksus. Inimeste üle kontrolli saavutamiseks rakendatakse kõikjaleulatuvat jälgimise, pealekaebamise ja ringkäenduse süsteemi.
