Süda on oluline mõiste hiina õpetustes ja koolkondades. Varajases taoismis arendas südame mõistet eeskätt Zhuangzi, kes rääkis selle puhastamisest, mis võimaldab inimesel hõlmata kogu taevasmaad. Konfutsianismis tõstis seda mõistet esile *Mengzi , pidades seda kõikide moraalsete väärtuste allikaks: “Iga inimese süda tunneb armu ja halastust; iga inimese süda tunneb häbi ja õõva; iga inimese süda tunneb viisakust ja aupaklikkust; iga inimese süda tunneb õiget ja valet.” Neid nelja valdkonda seostas ta vastavalt inimlikkuse, kohasuse, kommete ja mõistmisega. Neokonfutsianismis kujunes süda isegi nii tähtsaks mõisteks, et selle üht suunda hakati nimetama südameõpetuseks (hn xinxue). Hiina budismis on süda eelkõige meele (skr citta) vasteks, olles ka layavijñāna sünonüüm; samuti on s. sanskriti hṛdaya vasteks (nt "Südasuutra" pealkirjas). Kirjamärk "süda" on hiina keeles paljude "meelt" sisaldavate liitsõnade koosseisus (nt xinlixue ‘psühholoogia’). Graafilise võtmeelemendina on see samuti paljude teiste kirjamärkide tähendust määravaks osaks.