Aretuse põhilised meetodid on: lähtematerjali sihipärane valik, paaride valik, järglaste suunav kasvatamine ja nende hindamine. Mesinduses on paaride valiku tegemine keerukam kui imetajatel (võimalik ainult mesilasemade kunstliku viljastamise kasutamisel). Tavaliselt toimub mesilasemade paarumine õhus ja mesilast kaugemal, mistõtt mesinik ei saa leskede valikusse sekkuda, mistõttu jääb põhiliseks aretusmeetodiks valik. Valiku kriteeriumideks on perede rahulikkus, produktiivsus, haiguskindlus, sülemlemiskainus, talvekindlus ja pesa kaitsmine. Eespooltoodud kriteeriumide järgi valitakse kõigepealt isapered (leskede kasvatamiseks) ja seejärel emapered, kust võetakse materjali mesilasemade kasvatamiseks. Väga oluline on just isaperede valik, sest isamesilased (lesed) arenevad viljastamata munadest, mistõttu nende pärilikkus on stabiilne. Seetõttu annab just isaperede teadlik ja süstemaatiline valik aretustöös kestvamaid ja paremaid tulemusi. Isaperedeks ja emaperedeks ei soovitata üldreeglina valida rekordperesid, kelle näitajad erinevad väga oluliselt mesila keskmistest näitajatest, sest tegu võib olla mõne kõrvalekaldega (suure vargustungiga).