Selles on lõimunud budismi meeleharjutuste kaks traditsioonilist aspekti: vaikust (hn mo) samastatakse meelerahuga (skr śamatha; hn zhi), valgustust (hn zhao) aga analüüsiva vaatlusega (skr vipaśyanā; hn guan). Vaikse valgustuse harjutustes käsitletakse mõlemat ühe ja sama protsessi lahutamatute osadena. Keskendumine objektile, milleks võib olla hingamine, oma keha, meeleolud või mõni muu seadmus, tähendab ühtlasi ka selle üksikasjalikku uurimist ja analüüsi; üks toetub teisele ja vastupidi. Pikaajalise vaikse valgustuse harjutamise tulemusel vabaneb meel ahistavatest sundmõtetest ja meeleplekkidest ning kaob tunnetuspiir enese ja teiste ning ümbritseva maailma vahel. See süvendab kaastunnet ja mõistmist. Ideaalis viib vaikse valgustuse pikaajaline harjutamine virgumiseni. Chan’i traditsioonis seostatakse vaikse valgustuse meetodit rohkem caodong’i (jp sōtō) koolkonnaga, kuna linji (jp rinzai) koolkonnas pannakse enam rõhku gong'an’i (jp koan) ja huatou (jp wato) harjutustele.