Sõltuvalt koolkonnast või askeetluse astmest erineb ka vägivaldsusetuse rangus. Vägivaldsusetuse idee kerkis esile koos budismi ja džainismi tekkimisega, mis astusid välja veedade loomaohvrite vastu. Kuigi ilmselt oli vägivaldsusetuse idee olemas juba varem, viiteid sellele on upanišadides . Vägivaldsusetus on seotud teo ja teovilja mõistega, kuna just vägivald teiste olendite suhtes põhjustab eriti negatiivseid teovilju. Enamasti onvägivaldsusetus seotud taimetoitlusega, kuid sageli püüavad selle järgijad hoiduda igasugusest olendite kahjustamisest, eriti äärmuslik on see askeetlike džainistide juures. Budismis onvägivaldsusetus esimene viie käitumisjuhise (skr pañcaśīla) seas ja džainismis esimene viiest suurest tõotusest . Budismis onvägivaldsusetus seotud kaastunde mõistega. 20. saj rõhutas vägivaldsusetuse tähtsust Mahatma Gandhi (1869–1948), kes pidas seda ülimaks inimväärtuseks ja rakendas poliitilises võitluses India iseseisvuse eest.
