Riigiusu puhul on riik andnud ühele usundile või uskkonnale teistega võrreldes olulisi eeliseid, pakkudes sellele õiguslikku, halduslikku ja majanduslikku tuge ning kaitstes selle positsioone ühiskonnas. Riigiusu staatuses võib olla nii usund tervikuna (kristlus, islam, budism) kui ka mõni selle sees tegutsev uskkond (kristluses nt katoliiklus, õigeusk, luterlus). Riigiusu kristlik erivorm on riigikirik, mille puhul on eelisseisund antud vaid ühele usuühendusele ja seotud see riiklike struktuuridega. Mõneti erandlik juhtum usuühenduste seas on katoliku kirik, mis oma ülemaailmse, üksikute riikide juhtimisest eraldatud kirikuorganisatsiooni tõttu ei saa kunagi olla riigikiriku, vaid ainult riigiusu staatuses.
