Nüüdisaegses tähenduses riigikiriku institutsioon tekkis pärast reformatsiooni protestantlikes maades. Ajalooliselt iseloomustas riigikirikut riigipea (monarhi) tunnistamine kirikupeana, kiriku ja selle vaimulike käsitlemine osana riigiaparaadist, kirikliku maksu- ja haridussüsteemi integreerimine riiklike süsteemidega, kohati ka kiriku liikmelisuse ja riigi kodakondsuse samastamine. Lääneriikide eeskujul kujundati riigikirikuks ka mitmed õigeusu kirikud, millel oli riigivõimuga ka varasemalt eriline tihe side (sümfoonia). Kõige puhtam näide õigeusu riigikirikust oli Vene õigeusu kirik sinodaalsel perioodil (1721–1917). Roomakatoliku kirikule eristaatuse andmise korral on õigem rääkida riigiusust, sest selle organisatsioon on rahvusvaheline ega võimalda nii tihedat integreerimist riiklike struktuuridega. Enamikus riikides kaotati riigikirik 20. sajandil riigi ja kiriku lahutamisega. Maades, kus riigikiriku institutsioon on kiriku erilise ajaloolise rolli rõhutamiseks säilitatud (nt Inglismaa, Island, Kreeka, Taani), jälgitakse hoolega, et see ei läheks vastuollu usuvabaduse põhimõttega.
