Astunud 9-aastaselt mungaks, veetis Shinran ligi 20 aastat nembutsu’t retsiteerides. Temast sai Hōneni (1133–1212), puhta maa teise alakoolkonna jōdo shu rajaja õpilane, kuid pärast mõlema pagendamist Kyōtost 1207 läksid nende teed lahku. Shinran abiellus, kuigi ei loobunud mungaseisusest. Elu teisel poolel rändas ta palju ringi ja kuulutas peamiselt ilmalike seas puhta maa õpetust, mille kohaselt pidevalt nembutsu’t retsiteerides ja kõlbeliselt elades on igaühel võimalik sündida ümber Amitābha Õnnemaal. Tema koolkond kujunes formaalse struktuurita ilmalike liikumiseks ja on praegu jaapani budismi suurimaid kogukondi. Shinrani tähtsaim teos on „Õpetus, teostus, usk, tulemus“ (jp kyōgyōshinshō), mis sisaldab temaatiliselt süstematiseeritud tsitaate suutratest koos tema kommentaaridega. Erinevalt oma aja õpetlasbudistidest kirjutas Shinran oma teosed mitte klassikalises hiina keeles, vaid rahvalikus jaapani keeles, et sellest saaksid aru ka lihtinimesed.
