Esmalt hakati protestantideks nimetama Martin Lutheri pooldajaid, kes 1529. aasta Speyeri riigipäeval esitasid protesti usureformide keelamise vastu, hiljem kinnistus see nimetus ka teistele reformatsiooniga ühinenud või sellest välja kasvanud rühmitustele ja vooludele. 16. sajandi protestante (ja varasemaid sarnaseid reformiliikumisi, nagu näiteks valdeslased, hussiidid ja lollardid) iseloomustas ühisjoonena kriitika mitmete katoliku kiriku õpetuslike seisukohtade ja levinud usukommete suhtes (nt indulgentside jagamine, pühakukultus, armulaual ilmikuile vaid leiva jagamine, preestrite tsölibaadinõue, kloostrite roll kirikus), milles nähti apostlikust õpetusest eemaldumist. Jättes kõrvale keskaegse tõlgendustraditsiooni, tunnistati usutõdede ainsaks autoriteediks Piibel kui Jumala sõna (sola scriptura) ning õigeksmõistuõpetuses välistati teened, rõhutades, et inimene mõistetakse Jumala ees õigeks ainult armust (sola gratia) ja ainult usu kaudu (sola fide) Kristusesse (solus Christus). Eriarvamustele jäid protestantluse erinevad suunad aga küsimustes, nagu armulaua olemus, õige ristimisviis, heade tegude tähtus õigeksmõistuõpetuses, piiskoppide roll kirikus jt. Tänapäeval on protestantlus ühisnimetaja väga eriilmelistele kristlikele uskkondadele, mis ei seosta ennast katoliikluse või õigeusuga. Ühisosana ei rõhutata enam katoliiklusele vastandumist, vaid Kristuse-kesksust ja evangeelsust.
