Piiblis mõistetakse lepitusena algse, loodupärase suhte taastamist Jumalaga, mis on pattulanguse tagajärjel rikutud ning kaotsi läinud. Lepitus ja rahu saabub siis, kui kõrvaldatakse inimese peal lasuv süü. Vanas Testamendis pidi iga patustanud või rüvetunud inimene tooma lepituseks loomohvri. Üks kord aastas, suurel lepituspäeval (hb יוֹם כִּיפּוּר, jom kippur) tõi ülempreester erilise ohvri kogu rahva eest (3Ms 16). Ohvri veri lepitas süü (3Ms 17:11). Pühakiri ei õpeta, et Jumal oleks eales inimese vaenlane, vastupidi, Jumal armastab ja tahab päästa inimest, kes on temast eemaldunud ning temaga vaenujalal. Jumala pakutud lepitus seisneb Jeesuse Kristuse lunastussurmas ja ülestõusmises. Piibel ütleb selle kohta: „Tema on lepitusohver /…/ terve maailma pattude eest” (1Jh 2:2). Jumalaga lepitatud inimene on õigeks mõistetud ja lunastatud ning on võimeline elama rahus teiste inimestega.