Uues Testamendis tähendab õigeksmõistmine patuse inimese vastuvõtmist lepitatud suhtesse Jumalaga (Rm 5:1–2). Suhte taastamist Jumalaga vajavad kõik inimolendid, sest „kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest” (Rm 3:23). Kuna inimene oma patu tõttu ei vääri ega suuda pälvida õigeksmõistmist Jumala ees, mõistab Jumal inimese õigeks Jeesuse Kristuse lunastustöö alusel (2Kr 5:19–21) ja see on üksnes Jumala and (Ef 2:8–9), s.t inimene mõistetakse õigeks Jumala armust ning selle saab inimene mitte oma teenetest lähtuvalt, vaid uskudes evangeeliumi pattude andeksandmisest ning usaldudes Jumalale (Rm 3:23–25). Luterliku arusaama kohaselt järgnevad õigeksmõistule selle viljana head teod kristlikus elus. Reformatsiooniaegne vastastikune taunimine luterlaste ja katoliiklaste vahel õigeksmõistu asjus on põhiseisukohtade osas konsensuslikult lahendatud „Ühisavaldusega õigeksmõistuõpetusest“ (1999).