Keskajast alates oli tavaks eraldada kogudustele nende vaimulike ülalpidamiseks maad. Enamasti asusid sellised maavaldused kiriku vahetus läheduses, erandiks olid linnakogudused, mille kirikumõis võis paikneda kirikust üsna kaugel, väljaspool linna piire. Kui kirikumõis moodustas kompaktse maavalduse kiriku juures, oli selle keskuseks enamasti kogudusevaimuliku residents ehk kirikla. Kirikuhoone ise koos kirikuaiaga võis kuuluda kirikumõisa koosseisu või jääda sellest välja. Kirikumõisa koosseisu kuulusid ka mitmesugused abi- ja majandushooned (nt laut, ait, tallid, veski jms). Sõna „pastoraat” kasutatakse eesti keeles nii kogu kirikumõisa kui ka ainult kirikla tähenduses.
