Jumal on hea ning ootab ka inimeselt häid tegusid (vt Lk 6:27). Inimese heategude eest tasutakse õiglaselt (Jh 5:29). Keskaegses katoliikluses oli kujunenud õpetuse headest tegudest kui teenetest õndsakssaamisel, sellele lisandus õpetus pühakute „ülemäärastest teenetest” (opera supererogationis), millest kogunes kiriku armuvara. Reformatsioonis põlati ära heade tegude käsitlemine teenena: vaid Jumala armu läbi õigeksmõistetud inimene teeb häid tegusid, mis aga ei teeni õndsust. Luterlaste ja katoliiklaste „Ühisavalduses õigeksmõistuõpetusest” (1999) tunnistatakse, et head teod järgnevad õigeksmõistmisele ja on selle viljad. Seejuures katoliiklased rõhutavad, et Jumala armu läbi kingitud ja Püha Vaimu abil tehtud head teod aitavad kaasa Jumalalt saadud õigsuse säilitamisele ning osaduse süvenemisele Kristusega. Luterlased rõhutavad, et usust saadud õigsus Jumala ees on alati täielik ega tulene inimese tegudest, ometi õigeksmõistetud inimene vastutab armu säilitamise ja selles kasvamise eest oma tegudega.
