3. sajandist hakati tegema selgemat vahet, kes usu pärast vaenatutest on märter (kr μάρτυς) ja kes usutunnistaja (kr ὁμολογήτης, ld confessor), kuigi mõlemad sõnad tähendavad algselt „tunnistajat”. Märtriks nimetamise au pälvisid vaid need, kes usku tunnistades surid. Piinamisele, vangistusele vm vaatamata ellu jäänuid aga hakati nimetama konfessoriteks. Ka neid austati pühakutena ja neil oli koguduses oluline roll, mh võisid nad olla eestkostjaiks neile usutaganejaile, kes soovisid taas kristlikku osadusse naasta. Hiljem hakati konfessoriteks nimetama ka eriliselt usule pühendunud erakuid, samuti vagadusega silmapaistnud piiskoppe, paavste või kuningaid. Õigeusu ja roomakatoliku kirikus on läbi aegade usutunnistaja nimetusega austatud neid pühakuid või õndsaid, kes vaenulikes tingimustes ning vaenamisest hoolimata on usule truuks jäänud.
