Uues Testamendis kasutatakse uussünni kujundit jumalalapseks saamise tähenduses: uuestisündinu on jätnud maha patu ja astunud uude, õndsusele määratud ellu. See on võrreldav „ülevalt sündimisega“ (Jh 3:3), inimesest saab „Jumalast sündinu” (1Jh 3:9), „uus loodu” (2Kr 5:17; Gl 6:15). Uussünd on Jumala kingitus, milles on ka inimesel täita oma osa: ta on kutsutud usule ja meeleparandusele, pöörduma ja oma elu Jumala hoolde usaldama. Selle teeb võimalikuks Jeesuse Kristuse surm ja ülestõusmine, millega Jumal kingib inimesele pattude andestuse ja avab tee õndsusele. Usutakse, et uussünd saab inimesele osaks ristimise sakramendis: ristimises asetatakse vana inimene kujundlikult koos Kristusega surmahauda ning seejärel äratatakse koos Kristusega ellu uue inimesena (Rm 6:4–6).
