Tegemist on mõistega, mille algselt võtsid kasutusele mennoniidid, anabaptistid ja baptistid ning hiljem ka neist välja kasvanud või inspireerunud uskkonnad (nt adventistid, nelipühlased jt), kes ei tunnista väikelaste ristimist, kuna peavad ristimise eelduseks omaenda, isikliku usu tunnistamist. Seetõttu ristitakse neis uskkondades tavaliselt täiskasvanuid või ka noori, kes on jõudnud ikka, mil neilt võib oodata teadlikke otsuseid.
