Mõiste on oletatavasti tekkinud ürgusundis algse universaalse animatistliku väekujutluse jagunemisel animistlikeks individuaalhingedeks. W. Wundti hingeteooria esitab klassikaliseks kujunenud arenguskeemi: vägi (elusus) – Körperseele (kehahing kui elujõud, mis on seotud vere ja pulsiga) – Freiseele (vabahing, mis võib kehast eralduda). Viimane jaguneb irdhingeks (magaja kehast lahkuda ning naasta võiv hing) ja siirdhingeks (uude kehha siirduv surnuhing). Hingega on seotud inimese pilk, nimi, vari, teisik. Skeem peab üldjoontes paika nii nt Vanas Testamendis (nefeš ‘elujõud, pulss’ ja nešāmā ‘eluõhk’, mida Jumal esimesele inimesele ninna puhus, st irdhing) kui ka kas või eesti muinasusundis. Paljudes usundites võib hing siirdhingena rännata või ümber sündida. Loodususundeis võib siirdhing muutuda ka loodusvaimuks (haldjaks). Esivanematekultuses on siirdhing rituaalse kummardamise objektiks. Rahvauskumustes ilmneb surnuhing kummitusena, mardusena, tondina.