Antiikaja profaanses keeleruumis kasutatud mõistele anti kristlikus keelepruugis seos Jeesuse Kristuse elu ja kuulutusega. Uues Testamendis väljendab evangeelium tõdemust, et „Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi” (1Kr 15:3–4). Apostel Pauluse kirjades on evangeelium üks kesksemaid mõisteid, kuigi sõna tähendus pidi olema teada nii juudi- kui paganakristlastele juba enne Paulust. Lühikokkuvõtet evangeeliumist pakuvad Rm 1:1–4, 1Kr 15:1–4, 1Ts 1:9–10. Varasemates eestikeelsetes piiblitõlgetes on evangeeliumi vasteks lisaks „rõõmusõnumile” ka „armuõpetus”.
