Kristlik kujutelm paradiisist on seotud lootusega õnnelikule surmajärgsele elule Jumala ligiolus, mis on võrreldav eluga Eedeni aia külluslikkuses ja muretuses. Septuagintas, Vana Testamendi kreekakeelses tõlkes 2. sajandist eKr on kasutatud sõna παράδεισος Eedeni aia kohta. Sõna ise on pärsia algupära, tähendades viljapuuaeda või kuninglikku jahiparki. Rabiinlikus kirjanduses oli terminil paradiis erinevaid tähendusi, see võis olla õndsate surmajärgne elupaik üldiselt, Sheoli – surnuteriigi meeldivaim piirkond või siis eriti õnnis koht eriliselt väljavalituile; seda võidi kujutleda asetsevat kaugel idas või hoopis kolmandas taevas; vahet võidi teha taevase ja maise paradiisi vahel jne. Uues Testamendis mainitakse paradiisi Lk 23:43 (Jeesuse sõnad röövlile ristil: „Juba täna oled sa koos minuga paradiisis“), 2Kr 12:1–4 (Pauluse müstiline kogemus, kui ta tõmmati paradiisi) ning Ilm 2:7 („Võitjale ma annan süüa elupuust, mis on Jumala paradiisis“).
