Hinduismis on iidseim õpetaja tiitel ācārya (skr ‘juhataja, teenäitaja’), mis on levinuim tiitel ka budismis. Teine, mõnevõrra hilisem, kuid väga levinud India päritolu nimetus õpetaja kohta on guru (skr ‘raske, kaalukas’), mis on ka läänes saanud India traditsioonilise õpetaja ja üldse mingi ala autoriteedi sünonüümiks. Tiibeti budismis on guru vasteks laama (tb bla ma ‘kõrgemat ei ole’), mis on ka kõrgema astme vaimuliku tiitel. India õpetustes nimetatakse õpetajat sageli ka śāstṛ’iks (skr ‘õpetatud isik, šaastrate tundja’). Mahajaanas on õpetaja nimetuseks ka hüvesõber (skr kalyāṇamitra). Sikhismis nimetatakse õpetajaks (pn gurū) eelkõige jumalat, kelle nimeks on Tõeline Õpetaja (pn satgurū), ja samuti kümmet suurt õpetajat, kelle järjepidevus algas õpetusele alusepanija Gurū Nānakiga (1469–1539) ja lõppes khālsā rajaja Gurū Gobind Singhiga (1666–1708). Pärast seda on sikhide jaoks elavaks õpetajaks nende pühakiri Ādigranth.
